You’ll find the Estonian translation after the English version of the article.
Measuring the Pulse of Journalism – Notes from Perugia
International Journalism Festival | Perugia, Italy 9-13 April 2025
Written by Agnese Ēķe-Cēsniece
Every year, the beautiful Italian city of Perugia transforms into the unofficial capital of journalism. The International Journalism Festival gathers media professionals, journalists, tech innovators, and everyone in between for five days of ideas, debates, and quite a bit of espresso.
Imagine this: panel discussions, presentations and workshops buzzing in historic buildings, deep conversations spilling over into street cafés, on park benches and bus stops, and people taking notes while simultaneously standing in line for gelato.
Of course, it’s physically impossible to attend every session—even if you try your best with an optimized calendar and Olympic-level walking shoes. Patience and comfortable footwear are essential. Some sessions are so popular that unless you queue 30 minutes early, you’ll be networking outside instead of learning inside. (Not the worst trade-off, to be honest.)
Here’s what stood out for me this year:
The Media Landscape is Shifting—Everywhere
Local media outlets across Europe and the U.S. are becoming fragile. In many places, they’ve been replaced by WhatsApp groups, Facebook communities, and the never-ending scroll of social media. Journalism is no longer just about printing or broadcasting—it’s about adapting to where the audience actually is. Spoiler: they’re mostly on TikTok and Instagram.
Young People Don’t Just Dance on TikTok—They Get News There Too
To stay relevant, media organizations must meet audiences where they are. Yes, TikTok is still full of cats and dance challenges, but it’s also where many young people get their daily dose of news. If we ignore that, we’re not just behind the times—we’re invisible.
AI: Friend, Not Foe (At Least For Now)
Artificial Intelligence is not coming for your journalism job… yet. It’s more like a helpful assistant—think of it as the intern who never sleeps but still needs clear instructions. AI is being used to archive material, analyze data, and yes, even detect deepfakes. But critical thinking? Editorial judgment? That’s still our job.
That said, AI does bring new risks—fake images and deepfake videos are becoming more sophisticated. The ethical and editorial challenges ahead are real. Media organizations must set clear strategies and include their teams in how AI tools are used, so that the tech remains a partner, not a loose cannon.
Collaboration is the New Competition
For small or exile media outlets, collaboration is no longer optional—it’s the key to survival. Shared resources, joint investigations, co-funding strategies: this is where we can build resilient, sustainable media ecosystems. Journalism isn’t a solo sport anymore; it’s a team effort across borders.
Supporting Journalists in Exile and Under Pressure
One deeply important takeaway from the festival was the growing need to support journalists who work under difficult or even dangerous conditions. A large number of journalists around the world do not have the privilege of working in safe, supportive environments. Some are oppressed in their home countries; others live and report from exile, far from their communities.
In today’s age of hyper-globalization and polarization, it’s more important than ever to stand with these journalists—offering resources, networks, and solidarity. At the same time, we must not forget to safeguard media independence even in regions where the pressure might not (yet) be extreme.
Understanding the Audience: Not as Easy as It Sounds
One of the biggest challenges in media today is not just “reaching” the audience but understanding them. Too often, media create content based on assumptions. But people don’t always know what they need—until they see it in a format they understand. (A bit like vegetables: you know they’re good for you, but you’ll only eat them if they’re served right.)
This requires data, community engagement, and honest conversations. Media should be able to explain what gap their content fills and why it matters. That’s how we build trust—and yes, financial support too.
So… Is Perugia Worth It?
Absolutely. It’s where you take the temperature of the media world. Some described this year’s festival as “group therapy,” others said it felt like a “marketplace” because of the endless queues, and for many, it was simply a chance to reconnect with old friends and allies you never get to talk to back home. All of these are true—and all of them are worth experiencing.
From beautiful chaos to meaningful insight, Perugia once again reminded us why journalism matters, and how much more we still have to learn—and do.
EE
Ajakirjanduse pulsi mõõtmine – märkmeid Perugiast
Rahvusvaheline ajakirjandusfestival | Perugia, Itaalia, 9.-13. aprill 2025
Autor: Agnese Ēķe-Cēsniece
Igal aastal saab ilusast Itaalia linnast Perugiast ajakirjanduse mitteametlik pealinn. Rahvusvaheline ajakirjandusfestival toob kokku meediaprofessionaalid, ajakirjanikud, tehnoloogia uuendajad ning kõik vahepealsed, et vahetada viie päeva kestel ideesid, arutleda ja juua külluses espressot.
Kujutlege ise: ajaloolistes hoonetes pulbitsevad paneelarutelud, ettekanded ja töötoad, tänavakohvikutesse, pargipinkidele ja bussipeatustesse voogavad sügavad vestlused ning inimesed teevad märkmeid gelato järjekorras seistes.
Loomulikult on füüsiliselt võimatu kõigis sessioonides osaleda – isegi, kui anda endast parim optimeeritud kalendri ja olümpiasportlase vääriliste kõndimisjalatsitega. Kannatlikkus ja mugavad jalanõud on siin asendamatud. Mõned sessioonid on nii populaarsed, et kui järjekorda pole just tuldud 30 minutit varem, siis tegeletakse sees õppimise asemel väljas suhtlemisega. (Mis pole kõige hullem aseaine, kui aus olla.)
Mis mulle tänavusest üritusest kõige rohkem meelde jäi?
Meediamaastik on muutumas – igal pool
Kohalikud meediakanalid Euroopas ja USAs on kaotamas oma tugevust. Paljudes kohtades on nende koha võtnud WhatsAppi grupid, Facebooki kogukonnad ja lakkamatu sotsiaalmeedia kerimine. Ajakirjandus on nüüd enamat kui trükipress või ringhääling – tuleb kohaneda sellega, kus lugejad, kuulajad ja vaatajad tegelikult on. Väike vihje: enamasti TikTokis ja Instagramis.
Noored kasutavad TikTokki enamaks kui tantsimiseks – see on nüüd ka nende uudistekanal
Ajaga kaasas käimiseks peavad meediaorganisatsioonid liikuma sinna, kus on nende sihtrühmad. Tõsi, TikTok on endiselt kasse ja tantsuväljakutseid täis, kuid sealt saavad paljud noored ka oma igapäevased uudised. Kui seda ignoreerida, siis ei jääda ainult ajast maha, vaid muututakse nähtamatuks.
Tehisintellekt: sõber, mitte vaenlane (vähemalt praegu)
Tehisintellekt ei ole ajakirjanike tööd ära võtmas… veel. See on pigem abivalmis assistent – sellest võib mõelda kui praktikandist, kes ei maga kunagi, kuid vajab siiski selgeid juhiseid. Tehisaru kasutatakse materjali arhiveerimiseks, andmete analüüsimiseks ja tõesti – isegi süvavõltsingute tuvastamiseks. Kuid kriitilise mõtlemise oskus? Toimetaja pilk? See on endiselt meie ülesanne.
Tuleb siiski tunnistada, et tehisaru toob kaasa uued ohud – võltsitud pildid ja süvavõltsitud videod on üha veenvamad. Seisame silmitsi tõeliste eetiliste ja toimetuslike väljakutsetega. Meediaorganisatsioonid peavad looma selged strateegiad ja kaasama oma meeskonnad sellesse, kuidas tehisaru tööriistu kasutatakse, nii et tehnoloogia jääks partneriks, mitte ei muutuks kontrollimatuks relvaks.
Koostöö on uus konkurentsi vorm
Väikestele või eksiilis olevatele meediakanalitele pole koostöö enam üks võimalustest – see on ellujäämise eeldus. Jagatud ressursid, ühised uurimised, kaasrahastusstrateegiad – nende abil saame luua vastupidavad ja jätkusuutlikud ajakirjanduslikud ökosüsteemid. Ajakirjandus pole enam üksikspordiala. Sellest on saanud piire ületav ühine pingutus.
Eksiilis ja surve all olevate ajakirjanike toetamine
Üks oluline mõte, mis festivalilt kõlama jäi, oli kasvav vajadus toetada ajakirjanikke, kes töötavad väga keerulistes või isegi ohtlikes tingimustes. Paljudel maailma ajakirjanikel pole võimalust töötada turvalises ja toetavas keskkonnas. Mõnda rõhutakse kodumaal, teised elavad ja töötavad eksiilis, kaugel oma kogukonnast.
Praegusel hüperglobaliseerunud ja polariseerunud ajastul on selliste ajakirjanike toetamine olulisem kui kunagi varem – tuleb pakkuda ressursse, võrgustikke ja ühtsustunnet. Samas ei tohi unustada ka ajakirjanduse sõltumatuse kaitsmist isegi sellistes piirkondades, kus surve pole (veel) nii äärmuslik.
Sihtrühmade mõistmine: keerulisem, kui näib
Üks suurimaid tänapäeva ajakirjanduse ees seisvaid takistusi pole sihtrühmani jõudmine, vaid nende mõistmine. Liiga sageli põhineb meedia sisu oletustel ja eeldustel. Samas inimesed ei tea alati, mida vajavad – kuni näevad seda endale mõistetavas formaadis. (Natuke nagu juurviljad: tead küll, et need on kasulikud, kuid sööd neid ainult juhul, kui neid õigesti serveeritakse.)
See eeldab andmeid, kogukonna kaasamist ja ausaid dialooge. Meedia peaks alati suutma selgitada, millist tühikut selle loodud sisu täidab ja miks see oluline on. Sedasi loome usaldust – ja tõsi ta on, ka rahalist toetust.
Niisiis… Kas Perugia õigustas ennast?
Kindlasti! Siin mõõdetakse ajakirjandusmaailma hetkeseisu. Mõned kirjeldasid tänavust festivali „rühmateraapiana“, teised ütlesid, et see näis lõputute järjekordade tõttu „turuna“ ning paljude jaoks oli tegu võimalusega kohtuda vanade sõprade ja liitlastega, keda kodus kunagi ei näe. Kõik öeldu on tõene ja kõiki neid tahke tasus kogeda.
Perugia – ilusast kaosest tähendusrikka pilguheiduni – tuletas uuesti meelde ajakirjanduse olulisust ning kui palju veel õppida ja teha on.
