You’ll find the Estonian translation after the English version of the article.

Resilience has become a very popular word, not just in policy reports or academic texts, but in everyday news coverage or even casual conversation. A Google search will return approximately 318,000,000 results for the word ‘resilience’ in the year 2024. 

Having migrated from environmental science, psychology and physical engineering, the term resilience was quickly adopted elsewhere to describe the ability to prepare for, withstand, and recover or transform from crises. As the number of different crises increases and their nature becomes more complex and multifaceted, our attitudes to resilience are becoming more sensitive and nuanced. For citizens concerned about their wellbeing, safety and security, the key question is how to build resilience in practical terms. The following recommendations are just a small selection of possible actions that can improve resilience at different levels.

Individual level

Since hope is a powerful enabler of resilience, maintaining reasonable optimism and a positive outlook on the future is a healthy attitude that can help steer your mindset towards a more resilient path. In addition, maintaining good mental and physical health supports your personal resilience during critical times when both psychological and physical stressors challenge your soul, heart, mind and body simultaneously. To properly mitigate various risks, your threat awareness should be realistic, i.e. not based on speculative allegations, loose assumptions, weak arguments or unchecked information. In other words, digital hygiene and media literacy also contribute to a higher level of individual resilience.

Community level

It is well known that group behaviour can be very different from individual behaviour. In a way, this is also true of resilience. Resilience at the community level is based on mutual trust and purposeful cooperation. Supporting and nurturing relationships within a community where you feel safe, valued and trusted is a practical way of strengthening the bonds within groups, be they family, close friends, colleagues or neighbours. Community can be defined more broadly as people who trust each other and build lasting relationships that support cooperation and assistance to survive and recover from a crisis. For practical action, you can initiate a new or join an existing collaborative activity on any desired topic with other members of your community or trusted group to practice different ways of working together, making decisions and taking collective responsibility. By sharing your experiences with others like you, you can build community resilience.

Societal level

Resilience at the societal level is a dynamic state that results from a complex interaction of various factors, including trust in governance, patriotism and a sense of belonging, as well as a shared aspiration for a better future with fellow citizens and a collective effort to improve the social well-being of a country. It may seem that individuals have very limited power to increase resilience at the societal level, as the driving forces and shaping factors seem abstract or global at first glance. However, each person can contribute by being socio-politically active, e.g. by voting regularly in elections and by volunteering for a governmental, community or civic organisation. Improving the transparency of decision-making and funding is also a step towards making a society more resilient. Last but not least, promoting shared values and defending the dignity and duty of care of vulnerable populations improves cohesion and solidarity, which are essential for societal resilience in difficult times.

Some useful recommendations

Remember that a resilience mindset can buffer against stress and improve problem-solving skills. Optimistic individuals are more likely to persevere during difficult times, view setbacks as temporary, and believe in their capacity to overcome adversity. Cultivating optimism can involve practices like gratitude journaling, visualization of positive outcomes, and focusing on aspects of life that can be controlled.

Regular exercise improves mood, reduces anxiety, and boosts cognitive function, while balanced nutrition and adequate sleep reinforce emotional stability. Mental health practices such as mindfulness, meditation, and therapy can help process emotions and develop coping mechanisms. During crises, individuals with robust health are better equipped to face psychological and physical challenges, reducing vulnerability to burnout and long-term distress.

Skills and habits of media literacy enable individuals to critically evaluate information, discern bias, and engage with diverse viewpoints, fostering a more nuanced understanding of complex issues. By strengthening these skills, citizens can better navigate uncertainty and maintain a resilient mindset.

Conclusions

Resilience is always based on empathy and trust that fosters open communication, reduces misunderstandings, and encourages sharing resources and productive collaboration, making citizens and community more adaptable and prepared for future difficulties.

By discussing challenges and solutions, individuals can develop shared knowledge and coping strategies. This collective wisdom enhances the resilience, ensuring that citizens are better prepared to face future crises together.

Strong community ties provide emotional support during stressful times, facilitate resource sharing, and promote teamwork and collective problem-solving. Investing in relationships before a crisis enhances the community’s ability to withstand and recover from disruptions. Through these experiences, community members develop trust, improve their ability to manage conflicts, and refine their cooperation skills.

When citizens trust public institutions and share a common vision for the future, they are more likely to work together during crises. A society where people feel connected and share values promotes cooperation, social stability, and the ability to recover from adversity.

Building resilience involves proactive measures at all levels—individual, community, and societal. By fostering optimism, strengthening social bonds, and engaging in civic responsibilities, people can contribute to a more resilient future.

 

[EST]

Kriisideks valmistumine: kuidas saaksid oma säilenõtkust praktiliselt parandada?

Säilenõtkus ehk kerksus on muutunud väga populaarseks sõnaks – seda võib kohata mitte ainult poliitikadokumentides või teadustekstides, vaid ka igapäevases uudisvoos ja vestlustes. Ainuüksi 2024. aastal annab Google’i otsing sõnale resilience umbes 318 miljonit vastet.

Pärit olles psühholoogiast, keskkonna- ja inseneriteadustest, omandas säilenõtkuse mõiste kiiresti laiemat kasutust, rõhutades suutlikkust kriisideks valmistuda, neile vastu pidada ning neist taastuda ja muutuda. Erinevate kriiside arv kasvab ning nende olemus muutub keerukamaks ja mitmetahulisemaks, mistõttu muutub ka meie arusaam vastupidavusest tundlikumaks ja nüansseeritumaks. Inimeste jaoks, kes hoolivad oma heaolust, turvalisusest ja kindlusest, on oluline küsimus: kuidas saaks praktiliselt tugevdada oma kerksust? Järgnevad soovitused on vaid väike valik võimalikest tegevustest, mis aitavad tugevdada vastupidavust ja säilenõtkust erinevatel tasanditel.

Individuaalne tassand

Lootus on võimas kerksuse allikas – mõistlik optimism ja positiivne tulevikku vaatav ellusuhtumine aitavad hoida meelelaadi, mis toetab vastupidavust ja säilenõtkust. Samuti on oluline hoida head vaimset ja füüsilist tervist, kuna kriitilistel hetkedel panevad psühholoogilised ja füüsilised pinged proovile kogu inimese – hinge, südame, meele ja keha. Erinevate riskide leevendamiseks peab ohuteadlikkus põhinema realistlikel hinnangutel, mitte spekulatsioonidel, oletustel, nõrkadel argumentidel või kontrollimata infol. Seega on oluline ka digitaalne hügieen ja meediapädevus – need suurendavad inimese isiklikku vastupidavust.

Kogukonna tasand

On teada, et rühmakäitumine võib olla märkimisväärselt erinev üksikisiku käitumisest – see kehtib ka kerksuse puhul. Kogukondlik vastupidavus tugineb eelkõige usaldusele ja sihipärasele koostööle. Suhete hoidmine ja arendamine kogukonnas, kus inimene ennast turvaliselt, väärtustatuna ja usaldatuna tunneb, aitab tugevdada gruppe – olgu selleks perering, sõpruskond, kolleegid või naabrid. Laiemalt võib kogukonda mõista kui inimesi, kes üksteist usaldavad ja loovad püsivaid sidemeid ja suhteid, mis võimaldavad koos kriise üle elada ja nendest taastuda. Praktilise sammuna võib alustada uut või liituda olemasoleva koostööalgatusega, et harjutada ühist tegutsemist, mõne projekti elluviimist, otsuste tegemist ja kollektiivse vastutuse võtmist. Oma kogemuste jagamine teiste sarnaste inimestega tugevdab kogukondlikku vastupidavust.

Ühiskondlik tasand 

Ühiskondlik säilenõtkus on dünaamiline seisund, mis tekib mitmete tegurite koosmõjul: usaldus valitsemise vastu, patriootlikkus, kuuluvustunne, ühine tulevikunägemus ning kollektiivne pingutus sotsiaalse heaolu parandamiseks. Esmapilgul võib tunduda, et üksikisikul on vähe mõju ühiskondliku vastupidavuse suurendamiseks, sest kujundavad tegurid paistavad abstraktsed või globaalsed. Ometi saab iga inimene anda oma panuse, olles sotsiaalselt ja poliitiliselt aktiivne – näiteks osaledes valimistel ja panustades vabatahtlikuna riiklike, piir- ja kogukondlike või kodanikuühenduste tegevustesse. Otsustusprotsesside ja rahastuse läbipaistvuse suurendamine aitab samuti tugevdada ühiskondlikku kerksust. Ja mis kõige tähtsam – ühiste väärtuste edendamine ning haavatavate elanikkonnarühmade väärikuse ja hoolivuse kaitsmine suurendab sidusust ja solidaarsust, mis on raskel ajal hädavajalikud.

Veel kasulikke soovitusi

Säilenõtkust edendav mõtteviis aitab stressi maandada ja parandada probleemide lahendamise oskusi. Optimistlikud inimesed suudavad raskustega paremini toime tulla, näevad tagasilööke ajutistena ning usuvad oma võimesse raskustest üle saada. Optimismi saab arendada tänulikkuse praktiseerimise, positiivsete tulemuste visualiseerimise ja elu mõjutatavate aspektide fookustamise kaudu.

Regulaarne liikumine parandab meeleolu, vähendab ärevust ja suurendab kognitiivseid võimeid, samal ajal kui tasakaalustatud toitumine ja piisav uni toetavad emotsionaalset stabiilsust. Vaimse tervise praktikad aitavad emotsioone töödelda ja arendada toimetulekumehhanisme. Kriiside ajal suudavad hea tervisega inimesed paremini toime tulla nii psühholoogiliste kui ka füüsiliste väljakutsetega, olles vähem vastuvõtlikud läbipõlemisele ja pikaajalisele stressile.

Meediapädevusoskused võimaldavad inimestel kriitiliselt hinnata teavet, tuvastada kallutatust ja suhelda mitmekesiste seisukohtadega, andes parema arusaama keerukatest probleemidest. Nende oskuste arendamine aitab kodanikel paremini orienteeruda ebakindlates olukordades ning säilitada vastupidav mõtteviis.

Kokkuvõte

Säilenõtkus põhineb empaatial ja usaldusel, mis soosivad avatud suhtlust, vähendavad arusaamatusi ja soodustavad ressursside jagamist ning viljakat koostööd. See muudab inimesed ja kogukonnad kohanemisvõimelisemaks ja paremini valmis tulevasteks raskusteks.

Väljakutsetest ja lahendustest ühiselt rääkides saavad inimesed arendada jagatud teadmisi ja toimetulekuoskusi. See kollektiivne tarkus tugevdab vastupidavust, aidates paremini valmistuda tulevasteks kriisideks.

Tugevad kogukondlikud sidemed pakuvad emotsionaalset tuge keerulistel aegadel, hõlbustavad ressursside jagamist ning soodustavad meeskonnatööd ja ühiste probleemide lahendamist. Investeeringud suhetesse juba enne kriisi tugevdavad kogukonna suutlikkust häiretega toime tulla ja taastuda. Selliste kogemuste kaudu arenevad kogukonnaliikmete usaldus, konfliktide juhtimise oskused ja koostöövõimekus.

Kui kodanikud usaldavad avalikke institutsioone ja jagavad ühist tulevikuvisiooni, suureneb valmidus ühiselt tegutseda kriiside ajal. Ühiskond, kus inimesed tunnevad end seotuna ja jagavad väärtusi, soodustab koostööd, sotsiaalset stabiilsust ja võimet kriisidest taastuda.

Kerksuse arendamine eeldab teadlikke samme kõigil tasanditel – individuaalsel, kogukondlikul ja ühiskondlikul. Optimismi kasvatades, sotsiaalseid sidemeid tugevdades ja kodanikuaktiivsust edendades aitab iga inimene kaasa vastupidavama tuleviku loomisele.