You’ll find the Estonian translation after the English version of the article.

Digital literacy today goes far beyond understanding how to use devices—it’s about uncovering the systems and mechanisms that shape our information flows and digital behavior.

Gretel Juhansoo, Media Competence Specialist at the University of Tartu, shares how their team’s creative interventions—from building screen-free TikTok installations to guiding children through AI realities—are helping young people critically engage with the digital world. With experience in both grassroots and institutional initiatives, Gretel has helped shape Estonia’s media literacy landscape through the Baltic Engagement Centre for Combating Information Disorders (BECID) and other national projects. In this interview, she walks us through her journey, lessons learned, and why helping people of all ages understand recommendation algorithms and digital systems is essential to building an informed society.

Interview with Gretel Juhansoo

Q:

Tartu University has clearly made a conscious effort to address current digital phenomena – such as AI, recommendation algorithms, and platforms like TikTok – through its media literacy initiatives. What prompted this direction, and how did you become involved in shaping or delivering these interventions?

Gretel Juhansoo:

The focus on media literacy at the University of Tartu began with the initiative and understanding of local media scholars that, given the rapid development of technology, practical knowledge for navigating the information society is becoming increasingly critical. In 2022, when junior researcher Maia Klaassen established and began leading the Baltic Engagement Centre for Combating Information Disorders (BECID) as part of the European Digital Media Observatory (EDMO) network, a new opportunity emerged: to bring together fact-checkers and media researchers across the Baltics and involve even more people with shared values and goals in media literacy efforts. This led to a more targeted development of digital media literacy among various groups, using innovative methods – including playful, hands-on tools to teach digital safety to kindergarten-aged children.

My own path in this field began in a similar way. As a second-year undergraduate in Journalism and Communication, I led a project called the TikTok House together with fellow students as part of a course taught by Associate Professor of Media Studies Maria Murumaa-Mengel. The goal was to use a physical, screen-free installation to explain how TikTok’s recommendation algorithm works to the general public. Since the goals of the TikTok House aligned closely with BECID’s newly launched mission to strengthen public understanding of media mechanisms, we joined forces – sharing project materials on the BECID website and collaborating with Estonia’s Government Office to launch a thematic competition.

A few months later, I was invited to officially join the BECID team, initially as a communications assistant. However, I was also actively involved in media literacy initiatives. My personal focus remained on recommendation algorithms, TikTok, and the spread of conspiracy theories on that platform – which also became the topic of my bachelor’s thesis.

Thanks to BECID, I’ve had the opportunity to contribute to several other initiatives. For example, in 2024, together with my colleague Inger Klesment, we launched the Media Club project. We coordinated a student network and organized over 200 workshops for kindergarten and schoolchildren (grades 1–9) across Estonia.

Q:

Platforms like TikTok are a central part of many young people’s lives, yet the underlying systems that shape their experience often remain invisible. In your view, what role should media literacy play in helping youth critically engage with these digital environments?

Gretel Juhansoo:

First and foremost, it’s essential that media literacy plays a real and visible role in the everyday lives of children and young people. In my view, media education should be both systematic and rooted in real-life experience, while also remaining accessible to all – regardless of one’s place of residence, school resources, or other limitations.

To me, media literacy is one of the most important and practical branches of critical thinking. Its core purpose is not merely to teach media-related knowledge but to shape informed and responsible citizens – people who can navigate digital spaces, make conscious decisions, and critically assess both the reliability of information and its broader impact on themselves and society. This requires not only developing independent fact-checking skills but also a deep understanding of why such verification is necessary. We must grasp how algorithms influence us, how information spreads, and why we are all potential targets – and unwitting carriers – of misinformation. Media literacy is not just about acquiring knowledge; it’s about applying critical thinking consciously and consistently.

That’s exactly why media literacy development must begin as early as possible. Children and youth need a guided, supportive environment where they can safely learn, explore, and understand how information flows and how social media systems operate – especially since these mechanisms often function “behind the scenes,” invisible to users. If we want young people to be able to ask why certain content resonates with them, how it appears in their feed, or why some types of content spread so widely, we need to provide them with the language and tools to critically reflect on these phenomena before they have to navigate a complex and often overwhelming information environment on their own – an environment that’s challenging even for adults.

Q:

From your perspective, what should AI literacy actually encompass within broader media competence programs? Which core skills or understandings should be prioritized – and why are they increasingly important across all sectors and generations?

Gretel Juhansoo:

Since artificial intelligence became widely accessible to the public, its capabilities have advanced rapidly, with new applications emerging all the time. While methods for teaching AI literacy are doing their best to keep up, it’s inevitable that they sometimes fall slightly behind the pace of innovation. But that’s not necessarily a problem. What matters most is helping people understand that AI isn’t some mysterious, independently thinking miracle machine, but rather a massive statistical language model that only functions through human input and oversight.

It’s just as important to explain how these models generate their responses – not through reasoning or conscious thought (which machines are simply not capable of), but by calculating probabilities and identifying statistical patterns. People also need to be aware that the data they input can potentially be used to further train these models, which means private or sensitive information should never be shared with AI tools. In other words: don’t tell your secrets to a computer.

I believe the core focus should be on building the skills needed to use large language models thoughtfully and responsibly across all generations and sectors of society. Just as important is the ability to recognize AI-generated content, whether it’s text, audio, images, or video. That, however, is becoming increasingly difficult, as tools for image and video generation have progressed rapidly even just over the past few weeks.

Conclusion

From interactive TikTok workshops to AI literacy for kids, Gretel Juhansoo and her colleagues at the University of Tartu are building a future where critical thinking and algorithmic awareness are part of everyday learning. Their work shows that media literacy isn’t just a subject—it’s a civic skillset for navigating today’s digital world. Empowering youth with that knowledge is one of the most meaningful ways to build long-term societal resilience.

 

EE

Noorte võimestamine meediapädevuse kaudu: intervjuu Gretel Juhansooga

Digipädevus tähendab tänapäeval palju enamat kui pelgalt seadmete kasutamise oskust – see on võime mõista süsteeme ja mehhanisme, mis kujundavad meie infovooge ja digikäitumist. Tartu Ülikooli meediapädevuse spetsialist Gretel Juhansoo räägib, kuidas nende meeskonna loovad algatused – alates ekraanivabast TikToki installatsioonist kuni tehisintellekti teemade selgitamiseni – aitavad noortel teadlikumalt suhestuda digimaailmaga.

Mitmete rohujuuretasandi ja institutsionaalsete algatuste kaudu on Gretel aidanud kujundada Eesti meediapädevuse maastikku, näiteks läbi Balti Infohäirete Sekkekeskuse (BECID) ja teiste riiklike projektide. Selles intervjuus jagab ta oma teekonda, õppetunde ning selgitab, miks on soovitusalgoritmide ja digisüsteemide mõistmine oluline kõikides vanuserühmades – et ehitada teadlikumat ühiskonda.

Intervjuu Gretel Juhansooga

Q:

Tartu Ülikool on selgelt teinud teadliku pingutuse, et käsitleda tänapäevaseid digimaailma nähtusi – nagu tehisintellekt, soovitusalgoritmid ja platvormid nagu TikTok – oma meediapädevuse algatuste kaudu. Mis ajendas sellist suunda võtma ning kuidas sattusid sina ise nende tegevuste kujundamise või elluviimise juurde?

Gretel Juhansooga:

Fookus meediapädevusele sai alguse Tartu Ülikooli meediateadlaste initsiatiivist ja arusaamast, et arvestades tehnoloogia hüppelist arengut muutuvad praktilised teadmised infoühiskonnas toimetulekuks järjest kriitilisemaks. Kui Tartu Ülikooli meediapädevuse nooremteadur Maia Klaassen asutas ja asus 2022. aastal juhtima Euroopa Digitaalmeedia Vaatluskeskuse (EDMO) võrgustikus Baltikumi faktikontrollijaid ja meediauurijaid ühendavat Balti Infohäirete Sekkekeskust (BECID), avanes võimalus kaasata meediapädevuse tegevustesse veelgi enam valdkonnas sarnaste väärtuste ja eesmärkidega inimesi. Nii hakati sihipärasemalt arendama eri sihtrühmade digimeediapädevust, kasutades selleks innovaatilisi lahendusi, muuhulgas näiteks digiturvalisust käsitlevaid mängulisi meetodeid lasteaialastele.

Sarnaselt sai alguse ka minu tee Tartu Ülikooli meediapädevuse valdkonnas. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 2. kursuse tudengina vedasin koos kursusekaaslastega õppeaines, mida õpetas meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel, eest projekti TikToki kodu (ingl TikTok House). Projekti eesmärk oli füüsilises ruumis ja ilma igasuguste ekraanideta tutvustada laiemale üldsusele TikToki soovitusalgoritmi toimemehhanisme. Kuivõrd TikToki kodu eesmärk ühtis äsja tegevust alustanud BECIDi sihiga arendada eri sihtrühmade arusaama meediast, liitsime jõud, et jagada projekti materjale BECIDi veebilehel ning saime muuhulgas võimaluse teha koostööd Riigikantseleiga, kellega korraldasime ka temaatilise konkursi.

Mõni kuu hiljem kutsuti mind liituma BECIDi töörühmaga, kus alustasin kommunikatsiooniassistendina, kuid osalesin aktiivselt ka meediapädevuse tegevustes. Minu fookusesse jäid soovitusalgoritmid, TikTok ja platvormil levivad vandenõuteooriad, mis oli ka minu bakalaureusetöö teema. Oluline on märkida, et tänu BECIDiga liitumisele olen saanud kaasa lüüa teisteski algatustes – näiteks 2024. aastal lõime koos kolleeg Inger Klesmentiga Meediaklubi projekti, mille käigus koordineerisime tudengivõrgustikku ja korraldasime enam kui 200 töötuba lasteaialastele ning 1.–9. klassi õpilastele üle Eesti.

Q:

Platvormid nagu TikTok on paljude noorte igapäevaelu keskne osa, kuid nende kogemust kujundavad süsteemid jäävad sageli varjatuks. Millist rolli peaks sinu hinnangul meediapädevus mängima, et aidata noortel neid digikeskkondi kriitiliselt mõista ja nendega teadlikult suhestuda?

Gretel Juhansooga:

Esiteks on oluline, et meediapädevus mängiks laste ja noorte kogemuses reaalselt rolli. Leian, et meediaõpetus peab ühest küljest olema süsteemne, elulise sisuga ning reaalsusega kontaktis, teisest küljest ka kättesaadav kõigile, sõltumata elukohast, kooli ressurssidest või muudest piirangutest.

Minu silmis on meediapädevus kriitilise mõtlemise üks olulisi ja praktilisi harusid. Selle keskne eesmärk ei ole pelgalt inimese meediaalane harimine, vaid informeeritud ja vastutustundliku kodaniku kujundamine – inimese, kes oskab digitaalses keskkonnas orienteeruda, teha teadlikke otsuseid ning kriitiliselt hinnata nii teabe usaldusväärsust kui ka selle mõju endale ja ühiskonnale laiemalt. Selleks tuleb arendada mitte ainult iseseisva faktikontrolli oskusi, vaid ka arusaama, miks kontroll üldse vajalik on. Vaja on mõista, kuidas mõjutavad meid platvormide algoritmid, kuidas info levib ja miks me kõik võime olla nii väära info sihtmärgid kui ka selle tahtmatud edasikandjad. Meediapädevus ei seisne seega üksnes teadmistes, vaid eelkõige võimes kriitilist mõtlemist teadlikult ja järjepidevalt rakendada.

Just seetõttu peab meediapädevuse arendamine algama võimalikult varakult. Lapsed ja noored vajavad juhendatud keskkonda, kus neil oleks turvaline õppida, katsetada ja mõista, kuidas info liigub ning kuidas toimivad sotsiaalmeedia mehhanismid, mis jäävad sageli justkui lava taha ehk kasutaja jaoks varjatuks. Kui soovime, et noor oskaks küsida, miks teatud sotsiaalmeedia sisu teda kõnetab, kuidas see tema infovoogu jõuab ja miks mõni teave levib eriti laialdaselt, peame andma talle võimaluse neid nähtusi mõtestada juba enne, kui ta peab iseseisvalt hakkama saama infokeskkonnas, mis on sageli keeruline täiskasvanutelegi.

Q:

Sinu hinnangul – mida peaks laiemates meediapädevuse programmides AI ehk tehisintellekti kohta tegelikult õpetama? Millised oskused või arusaamad peaksid olema prioriteetsed?

Gretel Juhansooga:

Näen, et pärast tehisintellekti laiemale üldsusele kättesaadavaks muutumist on selle võimalused kiiresti arenenud ning uusi rakendusi lisandub pidevalt. Kuigi nn AI-pädevuste (ingl AI-literacy) õpetamise meetodid püüavad arengutega sammu pidada, on paratamatu, et need jäävad uuenduste kiirele tempole kohati mõnevõrra alla. Ent see ei ole iseenesest probleem. Ennekõike on oluline, et inimesed mõistaksid, et tehisintellekt ei ole müstiline ega iseseisvalt mõtlev imemasin, vaid praeguses arengustaadiumis statistiline hiiglaslik keelemudel, mis toimib üksnes inimese juhiste ja kontrolli all.

Samuti on oluline õpetada, kuidas keelemudelid vastusteni jõuavad – mitte läbi arutleva või teadliku mõtlemise (mis ei saagi kuidagi masinale omane olla), vaid statistiliste seoste ja tõenäosuste kaalumise kaudu. Lisaks tuleb teadvustada, et kasutajate sisestatud andmeid võidakse kasutada mudelite edasiseks arendamiseks, mis tähendab, et privaatsed või tundlikud andmed tuleks tehisintellekti tööriistadest eemal hoida. Teisisõnu: saladusi ei tasu arvutile usaldada.

Leian, et fookuses peab olema suurte keelemudelite kasutamise oskuse kujundamine, seda nii eri põlvkondade kui ka kõigi ühiskonnasektorite esindajate seas. Sama tähtis on oskus ära tunda tehisintellekti loodud tekste, helisid, pilte ja videoid. See osutub aga üha keerukamaks, kuna pildiloome ja videotöötluse tööriistad on arenenud märkimisväärselt isegi viimaste nädalate jooksul.

Kokkuvõte

Alates interaktiivsetest TikToki töötubadest kuni tehisintellekti teemalise kirjaoskuse edendamiseni – Gretel Juhansoo ja tema kolleegid Tartu Ülikoolist kujundavad tulevikku, kus kriitiline mõtlemine ja algoritmide mõistmine on igapäevase õppe lahutamatud osad. Nende töö näitab, et meediapädevus ei ole lihtsalt õppeaine, vaid kodanikupädevus, mis aitab orienteeruda tänapäeva digitaalses maailmas. Noorte varustamine selle teadmistepagasiga on üks olulisemaid samme ühiskondliku vastupanuvõime tugevdamiseks pikaajaliselt.